Lets go out with a bang. Lühidalt, konkreetselt, teravalt. Läbi aegade on inimkond otsinud kedagi, kelle kraesse oma hädasid ajada, et ise mitte süüdi olla. Enamus religioone rajaneb teesidel, et kusagil hoomamatus kõrguses või kauguses on see keegi , kellel on lõputu tarkus ja teadmine, kuidas peaks istuma ja astuma ning kui korraliku käkiga hakkame saame, siis selle asemel, et ise vastutus võtta, keerame selle tolle hoomamatu lõputult targa olevuse plaanide kraesse ja nendime südamerahuga, et ju siis nii pidi minema. Issanda teed on ettearvamatud. Ei ole. Kõik, mis meiega juhtub, juhtub teise inimese otsuse, tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Sama on ka tehnoloogiaga. Siinkohal parafraseeriks Andres Raid'i ühest hommikuprogrammist mitmeid aastaid tagasi. Lõpetage ära. Libe tee ei põhjusta liiklusõnnetusi. Inimene põhjustab. Puudulike juhtimisvõtetega. Lisaks oleme kõik kuulnud kulunud ütlusi stiilis relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad ja haamer kapiotsa...
Postitused
Igasugused kavalad pettused on leidnud aset juba aegade algusest. Mäletan, kus ema pani ümbrikusse margi ja ühe rubla ning saatis kirja saatjale tagasi. Samas saatis edasi 10 kirja oma tuttavatele, kus oli samasugune jutt, et pane rubla ja mark ümbrikusse, saada mulle ja saada uus kiri kümnele tuttavale. Lisaks käisid igasugused kahtlased "torumehed" uste taga, et meil pidada kusagil lekkima ja neil on vaja vaadata. Meistrimeeste õnnetuseks oli tegemist väikese kohaga ja kõik teadsid, et torudega tegeleb meie auulis Raud, ei keegi teine. Aja möödudes on skeemid jäänud samaks, lihtsalt vahendid ja mastaabid on muutunud. Poliitikute loosung, et meil ei ole vaja enam paberi peal asju ajada, kõik saab tehtud elektrooniliselt, on kui kutse igasugustele sahkerdajatele: tulge proovige siis teie ka. Minevikus oli veel natuke hirmu, et kui kätte saavad, annavad peksa. Praegu on taoline võimalus marginaliseerunud. Globaalsetes mastaapides on võimalik igasuguseid avantüüre ette võtta, e...
Hommikuti tööle sõites mängib taustal selline relikt, nagu raadio. Põhiliselt tuleb sealt muusikat, aga aegajalt toimetus ärkab ja siis vuristatakse ette päevakajalisi ja olulisi teateid. Tavaliselt teemadeks kes magab kellega ja kuidas meil spordis läheb (tavapärane liiklusmüra ühesõnaga, mida saab tuimalt ignoreerida ja omi tähtsaid mõtteid mõelda). Ent täna jäi kõrvu nupuke, mis kirjeldas, kuidas briti varateismelised petavad ära erinevaid platvorme, valetades ennast erinvaid vahendeid kasutades vanemaks kui nad tegelikult on. Kuna midagi targemat sel hetkel mõelda ei olnud, loksus see mõttelõng vaikselt Austraalia, Prantsusmaa ja teiste 'mõttehiiglaste' peale, kes ennastsalgavalt tuuleveskitega võitlevad ja üritavad keelata alaealistel eelkõige just sotsiaalmeedia kasutamise[1]. Internetis on vanuse tuvastus üheselt ja usaldusväärselt võimatu. Mitmel põhjusel. Esimene ja suurim neist on fakt, et platvormi omanikud ei ole sellest huvitatud. Järgnev liigub küll IT ja eetika...
Moodsad sõnad. Kasutatavus, kasutajakogemus, ligipääsetavus ja nii edasi. Ükskõik millise kivi alla vaatad, pilgutavad nad sealt oma suuri silmi vastu. Olgu. Jätame ligipääsetavuse kõrvale, see on omaette ja tegelikult väga tähtis kasutatavuse alamteema, millega peab tegelema. Jah. Kasutatavus on oluline. Kasutaja teekond tarkvaras samuti. Aga. Keerame nüüd sellele titele teise külje. Kui kasutajaliides muutub iga kuu või iga suurema reliisiga, kas see on parendamine? Ei ole. Eriti, mis puudutab igapäevaseid töövahendeid. Allpool tooks siis paar head näidet autori arvates heast ja halvast kasutajakogemuse loomisest just mainitud vaatenurgast. Eestis on selline tore ettevõtmine, nagu Directo[1], mis pakub äritarkvara teenusena. Kahjuks ei saa anda viidet konkreetsetele 'töölehekülgedele', sest igale kliendile punutakse oma keskkond, aga õnneks on olemas piisavalt ekraanitõmmiseid ja neil on väga hea abikeskkond, kust saab pilte vaadata [2]. Rakendus näeb välja nagu oleks keegi ...
Quo vadis TalTech IT süsteemide arendus , ehk Naatan Nohik osales ümarlaual. Härra Nohikul avanes võimalus osaleda arutelul, kus võeti teemaks TalTech IT süsteemide arenduse õppekava ja milline võiks ta tulevikus välja näha. Küpsiseid ei pakutud, ainult porgandilaadseid tooteid, mida osalejad nukra näoga nosisid, silmis igatsus. Ümarlaua isikkoosseis oli muljetavaldav. Terve ruum täis akadeemikuid ja muidu tarku inimesi, nende hulgas elu keerdkäikude ja hetkeliste nõrkushetkede tulemusel täiesti arusaamatutel põhjustel ka Naatan Nohik. Teemapüstitus oli lihtne: millised peaks olema õppekava läbinud tudengi oskused 4-5 aasta pärast. Seltskond jagati 3-4 liikmelisteks gruppideks ja anti karm käsk kirja panna 10 oskust, mis peaks lõpetanul olema. Diskussioon kulges ilusasti, tehti ettepanekud, vaieldi, argumenteeriti. Peale üritust kummitas Naatani peas lõputu tsüklina: Küsimus ei ole, mida peaks lõpetanu oskama, vaid keda peaks TalTech IT süsteemide arenduse ...
Sissejuhatus. Puhas LLM näpuharjutus. Välja tuli ohjeldamatu viidete pillerkaar, püüdsin kõik üle kontrollida. Tundub, et klapib. Artikkel ise Avatud lähtekoodiga tarkvara puhul tekib paratamatult küsimus: kuidas selline projekt end ülal peab? LibreOffice on üks tuntumaid näiteid vabatarkvarast, mille puhul tasub uurida nii arendusprotsessi kui rahastamist. Ajalugu lühidalt LibreOffice sündis 2010. aastal OpenOffice.org hargnemisena (fork) [1] . OpenOffice.org omakorda pärines StarOffice'ist, mille Sun Microsystems oli 2000. aastal avatud lähtekoodina avaldanud [1] . Kui Oracle 2010. aastal Suni ostis, asutasid kogukonna liikmed The Document Foundationi ning lõid LibreOffice'i alternatiivse projektina [2] . The Document Foundation registreeriti ametlikult 17. veebruaril 2012 [2] . Asutamiseks vajaliku 50 000 euro kogumine võttis kaheksa päeva [2] . Arendusmudel: bazaar Eric S. Raymond kirjeldas 1997. aastal essees "The Cathedral and the Bazaar" kahte erinev...
Artklite sarjas on juba põgusalt puudutatud teemat vabavara, erinevad litsentsid ja autoriõiguste kaitsmine Naatan Nohiku näitel. Puudutame teemat veelkorra ja käsitleme ühe iidse artikli[1] valguses, mis kirjutatud pea kolmkümmend aastat tagasi ja kus püütakse ennustada kogu litsentsimajanduse tulevikku. Üldjoontes oli artikkel väga segane ja raskesti loetav. Sisse oli toodud täiesti arusaamatuid allegooriaid ja võrdlusmomente muinasjutuliste tegelaste nagu päkapikkude ja droidide (ei leidnudki head maakeelset tõlget) näol. Milleks seda vaja oli, teab ilmselt ainult autor ise. Tunnistan ausalt, ma lugesin seda artiklit vähemalt kolm korda, et aru saada, kuhu ta omadega sihib ja miks selline artikkel üldse kirjutati. Esimestel kordadel lugesin Tunnustused peatükki diagonaalis, aga viimasel korral tõsisemalt. Selge. Ettekanne. Juristide konverentsile. See selgitas paljutki. Juristid ei räägi inimeste keeles, neil on päris oma keel, millest sõnaraamatuta läbi...
Uus nädal, uus teema. Leia kaks tuntud IT juhti ja kirjelda neid. Esimese hooga lõi teemapüstitus mu suht tasakaalust välja, peas keerles tükk aega mõte, et kas mõni IT juht on ka tuntud? Mina tunnen üsna mitut, aga nende kuulsus on rohkem kohalik. Laiemas pildis ei tulnud ühtki, kellest oleks meedias kirjutatud või kelle kohta oleks mõni alluv kirjutanud tema juhtimisstiili kohta. Kangastusid küll mõned avaliku sektori jutupaunikud ja muidu arvamusliidrid, aga laialt tuntud päris sellise ametikoha pidaja jäi kusagile ajusoppidesse peitu. Raalisin läbi mõningad artiklid[1][2][3], mis Google otsingutest muu prügi seas välja tulid, küsisin meie sõbra LLMi käest. Kokkuvõtvalt tunnistan, et BS bingo[5] nurkade mäng sai 2 minutiga täis ja täismäng 10 minutiga. 99% ulatuses olid leitavad artiklid just eelpoolmainitud indiviididest või nendega seotult. Selle üle jääva ühe protsendi moodustas huvitav ja täiesti kasutu leid: Eestis on IT juhtide klubi[4]. Pole midagi parata. Tuleb taaskord...
Aine foorumitest, erinevatest vestlustest ja kirjatükkidest on hakanud viimaste aastate jooksul läbi jooksma termin DevOps ja kuidas mainitud seltskond on süüdi kõikides maailma hädades, eriti selles kui vast toodangusse minev tarkvara ei taha sinna üldse minna ja see pole kaugeltki arendaja süü, vaid toosama müütiline DevOps on asja vussi keeranud ja keeruliseks ajanud ning üldse kõik pahasti teinud. Lisaks ei suuda DevOps tüüp riistvara ja võrgukindlust garanteerida. Mida rohkem sellel teemal olen lugenud-kuulnud-näinud, seda rohkem on hakanud see mind häirima. Mõistmiseks, miks, peame liikuma natuke ajas tagasi ja eemale ja lahkama kahte asja: Mis on tarkvara elutsükkel? Kuidas saab tarkvara kasutajatele kättesaadavaks, ehk siis toodangusse ja kuidas ta seal kättesaadavana püsib? Tarkvara elutsükkel on umbes tuhat korda ära kaardistatud, iga järjekordne lõputööd kirjutav projektijuht teeb seda uuesti[1]: Nõuded Planeerimine Arendus Testimine Kasutamine/jooksutamine Siia lisan m...
On kätte jõudnud taaskord aeg looks elust enesest. Järgneb rantimine vabal teemal, milleks seekord on õppimine AI toel. Nagu mainitud, lugu elust enesest. Naatan on mulle järjest rohkem meeldima hakanud, seega laseme siis taaskord temal seigelda. Ühes teises blogipostituses selgus, et Naatan võttis ennast kokku ja asus taaskord kõrghariduse omandamise okkalisele teele. Meie loo kangelane on tegelikult üsna konservatiivne kuju, eriti mis puudutab selle suve hitte [1] IT valdkonnas ja selle ümber vahtu peksvat ajakirjanduslikke üllitisi kuidas kogu maailm muutub. Sarnaselt läks ka AI'ga. Naatan vaatas kõvera muigega pealt, kuidas kõik jooksevad pea laiali ringi ja pröökavad AI-AI-AI , sealjuures ka kõigiti austatud ülikooli õppejõud. Naatan oli endiselt skeptiline. Naatan luges ajakirjandusest järjekordsest müstilisest IT tiigrist , mis siis seekord oli inverteeritud ja digimuundunud TI tiigriks . Ka käesoleva üllitise lugeja võib kogu selle tähemärkide mäsuga kohtuda ni...
Meile juba tuttava Naatan Nohiku äri läks tuksi. Tuli välja, et idee luua revolutsiooniline veebipoeplatvorm ei olnud liiga jätkusuutlik, äpp lisandväärtusena ei viinud samuti valminud platvormi äristratosfääridesse ning õnnetu Naatan leidis ennast ühel ilusal päeval tööpakkumisi sirvimas ja elu üle järele mõtlemas. Naatanpoisi elukäik on kirju. Lõpetanud Kükametsa Keskkooli, siirdus Naatan uljalt pealinna haritust nõutama. Kaasas täiesti talutav lõputunnistus ja Memme Musi, oli maailm valla. Sisseastumiseksamidki said tehtud ja tarkuse taga nõudmine võis alata. Kahjuks lõid suurlinna tuled kõik plaanid sassi ja Naatani pea segamini. Tarkus ja selle taganõudmine nihkus teisele kohale ja suurlinna ahvatlused esimesele. Kool jäigi lõpetamata. Proovis Naatan ka teist korda, aga elul olid endiselt teised plaanid ja riik leidis, et Naatani panust on riigikaitsesse vaja ning Filtri teele ta tassiti koos N+1 teise saatusekaaslasega. Taas tsivilisatsiooni pääsedes Naatan kooliteed ei jätk...
Alustame siis selle nädala, õigemini eelmise nädala, jutukest ühe maailma levinuima valega: Arvasite ära. Jutuks tulevad erinevad litsentsid, nende põhimõtted ja millal mingit litsentsi kasutada. Austatud õppejõud on lausa lauale käinud fiktiivse algaja ärimoguli nimega Naatan Nohik, kelle peas on küpsenud maailmavallutuslikud plaanid järjekordse veebipoe platvormi välja arendamisega, äppi lubas ka juurde teha. Naatan on suutnud isegi neli algajat investorit ära rääkida ja platvormi ehitamine on täies hoos. Klientidega on hetkel veel keeruline, aga pole hullu. Naatanil on plaan. Naatan teeb asju tublisti ja tõstab veel teises ringis raha ja kolmandas ja lootust on ka neljandaks ringiks. Tänapäeval ei pea kliendile müüma, vaid investoritele, kes raha alla loobivad. Build it and they will come . Naatanil on ka pisike mure. Investorite müriaadil on veel terve armee juriste, kes kõik nõuavad tarkvara ühel või teisel moel legaliseerimist. Paragrahviväänajad nõuavad, et tark...
Patendid, litsentsid, saladused ja advokaadid. Keeruline, segane ja laialivalguv maailm. Sellest hoolimata, prooviks natuke lahata kaht mudelit just sellest vaatenurgast, mis tänapäeva maailmas on natuke aegunud ja mis võiks olla parim lähenemine, et oma omandit kaitsta. Alustaks reliktiga. Patent. Ette natuke ajalugu. Patent on üks vanimaid tööstusomandi kaitse viise maailmas, mõningate allikate[1] väitel oli patendilaadne süsteem kasutusel juba vanas Kreekas, kuid reaalse paberil tõestatava vormi sai ta 15. sajandi Itaalias[1]. Paar sajandit tagasi kuni eelmise sajandi keskpaigani oli patent täiesti omal kohal alljärgnevatel põhjustel: 1. Kaitsti konkreetseid leiutisi, füüsilisi vidinaid, mille keegi välja oli mõelnud ja mida oli võimalik üheselt kirjeldada (joonised, arvutused jne). 2. Maailm oli palju 'väiksem'. Ehk siis kui sa kaitsesid patendi Inglismaal ja Prantsusmaal, siis reeglina sellest piisas. Tõenäosus, et patendi alla kuuluv leiutis kusagile Venemaa tagumisse ot...
Räägime siis tähtsatest asjadest: kuidas istuda ja kuidas astuda selles nullide ja ühtede rägastikus. Sest olgem ausad, enamus me elu tänapäeval möödub Internetis. Isegi kui me seda kategooriliselt eitame ja väidame, et me veedame Internetis väga vähe aega ja meil on ka päris elu . Osaliselt see vastab tõele, aga toosama interneedus on meid neelanud praktiliselt igas meie elu aspektis. Kui meil on vaja informatsiooni, siis me googeldame , kui on vaja kellegagi suhelda, siis messime . Kui on vaja raha üle kanda, kasutame internetipanka. See loend on lõputu. Internet on muutunudki eluks. Kuigi selle nädala teema suunitlus oli nekitett eelkõige suhtlemises avalikus ruumis ja Internetis sotsiaalse elu elamises, ei ole see vähem tähtis ka formaalses ja poolformaalses asjaajamises. Vaikselt hakkan teemat suunama ühe olulisima punkti poole, mis minu arvates on järjest kaalukamaks ja kaalukamaks muutunud. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Ma lõikaks võrguühend...
Võtaks siis suu täis järgmisel päevakajalisel teemal. Digiallkiri, paberallkiri, dokumendid paber- ja e-kujul. Meedia on täis oponeerivaid seltskondi: tulihingelised digisõdureid ja veel tulihingelisemad pliiatsirüütleid. Vaataks teemale natuke lähemalt otsa. Kumb võiks siis olla jätkusuutlikum, turvalisem. Alustuseks paneme paika mõningad alusteesid, millele peab üks dokumendi ja allkirja kombinatsioon vastama: Üheselt taasesitamist võimaldav vorm Võltsimiskindlus Säiluma võimalikult pikalt, võimalikult väikese jõupingutusega ... neid punkte on veel, aga mainitud on vähemalt allakirjutanu jaoks tähtsaimad. Üheselt taasesitamist võimaldav vorm Paberdokumendi- ja allkirjaga on lihtne. Mis on paberile kirjutet, see seal on. Ladina tähtedes või kirillitsas või hieroglüüfides. Niikaua kui säilub inimkonnal kirjutamis- ja lugemisoskus, niikaua on see dokument taasesitatav. Digitaalse dokumendiga on keerulisem. Lisaks eelnevale peab säiluma ka võimekus seda digipudru silme ette manada. Juba ...
Vanarahvas teadis rääkida, et parem Hilja kui üldse mitte. Jälgimiskapitalism ja digiaedik. Põnevad teemad. Tegelikult olen sellel teemal nädal aega mõtisklenud, lihtsalt kirja panemiseni enne praegust pole jõudnud. Hakkame siis seda pusa otsast harutama ning taaskord ei saa ilma heietusteta vanadest aegadest. Juba aegade algusest on olemas olnud kahte sorti inimesi: selliseid, kes on tahtnud hästi elada ja selliseid, kes on hästi elanud. Mis neid eristab? Oskus ära kasutada ümbritsevat ühiskonda, oskus võimalusel haarata võimupositsioon ... ja seda oma huvides ära kasutada. Mis on vahepeal muutunud? Vahendid. Vanadel headel aegadel kasutati selleks toorest jõudu, selle muutumisel taunitavaks on vahendid muutunud, eesmärk on jäänud samaks. Jälgimiskapitalism on alati olemas olnud, lihtsalt mastaabid on muutunud. Näide. Kliendikaardid. Kas tõesti keegi veel endiselt usub, et kaupmehed teevad klienditaarte sellepärast, et meile 10% allahindlust teha? Kui nii, siis peab neid inimesi ...
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu on, pean ette hoiatama, et käesoleva nädala postitus saab olema pehmelt öeldes õhuke. Väga õhuke. Miks? Sest mul ei ole teemast õrna aimugi. Lugesin läbi konspekti. Sain aru. Tean, et telekanalid ja raadiojaamad peavad erinevaid some kontosid üleval ja postitavad sinna asju. Mida sinna postitatakse, ma ei tea. Ma ei tarbi. Mul vist on X (Twitter) konto, aga oma mäletamist mööda on seal täpselt üks vääks, mille proovimiseks tegin. Instat, TikTok'i jne ei ole. Facebook on. Natuke. LinkedIn veel vähem (külastan umbes kord aastas, enamuses selleks et võõramaiseid arusaamatuid kontaktiks soovijaid, kes hirmsasti äri tahavad minuga ajada, ignoreerituteks märkida). Helistasin sõbrale, nimega Chat GPT ja palusin kirjutada miskit. Et äkki saan pidepunktid ja kaevan ise edasi. Oli tubli ja üllitaski kena ja sorava teksti. Võrdles seal BBC'd ja Frankfurter Allgemeine Zeitung'i. Nojah. Ju siis nii on. Palusin Eesti inforuumi tuua. Lad...
Vaikselt on ligi hiilinud nädal kaks ja sel nädalal on kõigeti austatud õppejõud teinud ülesandeks üllitada kirjatükk tehnoloogiatest, mis olid enne veebi tulekut ning on endiselt aktuaalsed ning nendest, mis olid, kuid on hääbunud või asendunud uuemate ja parematega. Mis oli ja on Käesolevas teemas võtaks luubi alla taaskord halli hiirekese, mis on meie kõigi töölaual, mida me kasutame, ei kujuta oma elu eriti ilma ettegi. Tehnoloogia, mis on labaselt lihtne, tehnoloogia, mis on praktiliselt tapnud postiteenuse. Olete ära arvanud? Ilmselt küll. Jah. E-post. Tehonoloogiateadlikkemale tuttav ka kui SMTP. Ehk siis Simple Mail Delivery Protocol . SMTP sai ametliku alguse 1982[1] kui Jon Postel avaldas vastavasisulise ametliku standardi [2]. Standardis kirjeldati ära kahe host -i vahelise suhtlusprotokoll. Algselt oli tegemist ülilihtsa, ASCII[3] vormingus suhtlusega, kus saatja ühendus vastuvõtja porti 25 ning peeti sarnane dialoog (just täpselt nii nagu allpool toodud, ei midagi binaarse...
Jätkame siis väikesi mõttemõlgutusi elust enesest ja IT maailmast. Seekord võtaks arvustada ühe raamatu, mis riiulist vastu vaatab ning mida aegajalt sirvida võtan. Harva, aga siiski. Enne kui raamatu enda juurde asumist selgitaks natuke taustsüsteemi. Taaskord rändame ajas tagasi, seekord siis kusagile 1990'ndate esimesse poolde, kus autor oli verivärske tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis. Esimesed kokkupuuted arvutitega, VAX terminalid, puhtalt tekstipõhised monstrumid. Kõrvalklassis olid küll Sun graafilised tööjaamad, aga sinna reeglina meiesuguseid kutsikaid ei lubatud. Need olid Härradele ja Prouadele. VAX terminalide taga suurt teha ei saanud peale Pascalis programmeerimise ja muda mängimise [1]. Kuid neis oli võimalik kasutada midagi, mis tollel ajal oli kättesaadav vaid väga vähestele priviligeeritutele: Internet. Sai esimest korda tutvust tehtud sellise fenomeniga, nagu jututuba (chatroom). Tolleaegne sotsiaalmeedia, kolm suuremat Eestis olid Muumi, Puhh ja Vir...
Things that were, things that are, and some things that have not yet come to pass... Väiksemat sorti sissejuhatav rant teemal, miks selline pealkiri Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama sellest, et mul ei olnud õrna aimugi, kuidas ma selle ajaveebi värgiga pihta peaks hakkama. Teema üsna laialivalguv (põhimõtteliselt kogu tänapäevane infotehnoloogiamaailm ja ports lähiajalugu veel takkapihta), kirjutamise kogemust suhteliselt vähe, õhtu hiline ja nii edasi. Ühesõnaga: paha siga, mitu viga. Sügavas loomekriisis tekkis mõte, et teeks väikese ajarännaku ja asetaks käesoleva üllitise kirjutamise hetke minevikku. Xerox PARC'i eelmise sajandi seitsmekümnendate esimeses pooles. Things that were Paar aastat tagasi lõi maailmas laineid härra Engelpart ja sündmus, mida tulevikus saadakse teadma kui "Demonstratsioon, mis muutis kõike". Lisaks muule revolutsioonilisele (tegelikult oli kogu demonstratsiooni kontseptsioon murranguline ja sillutas teed tulevikule), ...