Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu on, pean ette hoiatama, et käesoleva nädala postitus saab olema pehmelt öeldes õhuke. Väga õhuke.

Miks? Sest mul ei ole teemast õrna aimugi. Lugesin läbi konspekti. Sain aru. Tean, et telekanalid ja raadiojaamad peavad erinevaid some kontosid üleval ja postitavad sinna asju. Mida sinna postitatakse, ma ei tea. Ma ei tarbi. Mul vist on X (Twitter) konto, aga oma mäletamist mööda on seal täpselt üks vääks, mille proovimiseks tegin. Instat, TikTok'i jne ei ole. Facebook on. Natuke. LinkedIn veel vähem (külastan umbes kord aastas, enamuses selleks et võõramaiseid arusaamatuid kontaktiks soovijaid, kes hirmsasti äri tahavad minuga ajada, ignoreerituteks märkida).

Helistasin sõbrale, nimega Chat GPT ja palusin kirjutada miskit. Et äkki saan pidepunktid ja kaevan ise edasi. Oli tubli ja üllitaski kena ja sorava teksti. 

Võrdles seal BBC'd ja Frankfurter Allgemeine Zeitung'i. Nojah. 

Ju siis nii on. 

Palusin Eesti inforuumi tuua. Ladus mulle letti ERR vs Maaleht. Nojah.

Ju siis nii on.

Kõlab loogiliselt: üks on rahvusringhääling ja teine suht nišikas (mõlema näite puhul). Valideerimiseks oleks pidanud hakkama suures mahus meediat tarbima.

Ei taha.

Kas ma elan isolatsioonis? Ei kindlasti mitte. Lihtsalt elu on kuidagi selliselt mind oma lainetel kandnud, et ei ole vaja olnud regulaarselt meediat tarbida, saati veel televiisorist/raadiost alustada ja siis kusagil some lehel lõpetada, et 'intervjuu lõpuni kuulata'. Oma infonälja olen saanud reeglina Aktuaalsest Kaamerast rahuldatud. Seal räägitakse kenasti ära, kes kusagil surma on saand ja milline meie palavasti armastatud valitute järjekordne kobarkäkk on ilmavalgust näinud. Pool tundi on piisav. Sealt edasi loen raamatut. Ilukirjanduslikku. Või vaatan mõnda sarja. Krimisarja. BBC oma. Klaasistunud pilguga ja üritan mitte kaasa mõelda.

Kuulujutte räägivad kallis elukaaslane ja naabritädi. Mõningane panus on ka sõprade-tuttavate poolt Facebooki uudistevoos. Aegajalt isegi kommenteerin ja panen pöidla püsti.

Erialaselt viimane kolm kuud on möödunud puhtalt Oracle Hospitality Integration Platform'i dokumentatsioonis kaevates ja Kotlini manuale lugedes.

Muuks lihtsalt ei ole aega. Ei ole noh.

Nüüd viimane ja kõige olulisem lausetekomplekt. Miks ma selle artikli üldse interneedusesse paiskasin?

Taaskord parafraseerides klassikuid: Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool.

Mine tea. Äkki läheb õnneks.