Vanarahvas teadis rääkida, et parem Hilja kui üldse mitte. Jälgimiskapitalism ja digiaedik. Põnevad teemad. Tegelikult olen sellel teemal nädal aega mõtisklenud, lihtsalt kirja panemiseni enne praegust pole jõudnud. Hakkame siis seda pusa otsast harutama ning taaskord ei saa ilma heietusteta vanadest aegadest.

Juba aegade algusest on olemas olnud kahte sorti inimesi: selliseid, kes on tahtnud hästi elada ja selliseid, kes on hästi elanud. Mis neid eristab? Oskus ära kasutada ümbritsevat ühiskonda, oskus võimalusel haarata võimupositsioon ... ja seda oma huvides ära kasutada.

Mis on vahepeal muutunud? Vahendid. Vanadel headel aegadel kasutati selleks toorest jõudu, selle muutumisel taunitavaks on vahendid muutunud, eesmärk on jäänud samaks.

Jälgimiskapitalism on alati olemas olnud, lihtsalt mastaabid on muutunud. Näide. Kliendikaardid. Kas tõesti keegi veel endiselt usub, et kaupmehed teevad klienditaarte sellepärast, et meile 10% allahindlust teha? Kui nii, siis peab neid inimesi kurvastama. Kliendikaardi eesmärgiks on algusest peale olnud andmekaeve, ostuharjumuste kaardistamine, et meile veel rohkem kaupa pähe määrida. Kunagi peeti seda arvestust kusagil kohalikus andmebaasis või paberi peal, nüüd on olemas palju võimekamad vahendid. Enam ei ole kliendikaarte vaja, inimene ise ütleb suures ja laias Internetis, mida ta tahab, mis talle meeldib ja kuidas ta käitub. Vabatahtlikult, ilma 10% allahindlust saamata. Me ise pakume võimaluse ja inimesed, kes hästi elavad, kasutavad seda efekiivselt ära.

Digiaediku laadne moodustis pole samuti mingi tänapäevane leiutis ja uudis. Informatsiooni on võimu rakendamise ja masside ohjamise ning rikkuse kogumise eesmärgil kõikidel teadaolevatel tsivilisatsiooni eksisteerimise etappidel korjatud, talletatud ja sobival hetkel ära kasutatud. Viskan siia mõningad lühendid: KGB, FBI, CIA, FSB, KaPo. Ei midagi uut siin päikese all. Lihtsalt majatäied pabereid on asendunud bittidega RAID's. Kui varem pidi andmete saamiseks vaeva nägema (jälgima, tükke kokku korjama ja kokku panema), siis praegu toovad inimesed oma vastutustundetu käitumisega digimaailmas selle informatsiooni vastavatele institutsioonidele hõbekandikul kätte. Lihtsalt ole meheks ja salvesta ning kasuta.

Kauba/teenuse/vms pakkuja on huvitatud olemasoleva kliendi võimalikult tugevast enda külge sidumisest. On koguaeg olnud, see tagab kindla sissetuleku ja selleks kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid. Mainitud institutsioonid nimetavad seda investeeringuks. Võtame kasvõi meie kohaliku Telia. Täiesti tasuta vedasid Nõmme perifeeriasse fiiberoptilise sisse ning saavutasid sellega situatsiooni, kus vähemalt selle kirjatüki autor isegi ei mõtle mõne teise teenusepakkuja peale. Miks? Sest üle õhu vähemalt praegu 500/500 sünkroonühendust ei saa. Aedik missugune ja juba mainitud autor on selles aedikus rahul nagu põrsas poris.

Mustad ja valged stsenaariumid. Siinkohal pean ma avaldama austust ülesande püstitajale, tema optimismile, et on olemas valge stsenaarium. Ei ole. On ainult must. 1984 on koguaeg olnud äärmiselt realistlik tulevikustsenaarium. Info kogumine ja kogujate huvides ära kasutamine jätkub, ühel või teisel moel. Kas on realistlik päris 1984? Kindlasti. Vägagi realistlik. Ajalugu on näidanud, et 1000 aastane rahuriik ja kitse kõrval magav lõvi on ilus unistus ja muinasjutt. Lõvil läheb kõht tühjaks.