Jätkame siis väikesi mõttemõlgutusi elust enesest ja IT maailmast. Seekord võtaks arvustada ühe raamatu, mis riiulist vastu vaatab ning mida aegajalt sirvida võtan. Harva, aga siiski.

Enne kui raamatu enda juurde asumist selgitaks natuke taustsüsteemi. Taaskord rändame ajas tagasi, seekord siis kusagile 1990'ndate esimesse poolde, kus autor oli verivärske tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis. Esimesed kokkupuuted arvutitega, VAX terminalid, puhtalt tekstipõhised monstrumid. Kõrvalklassis olid küll Sun graafilised tööjaamad, aga sinna reeglina meiesuguseid kutsikaid ei lubatud. Need olid Härradele ja Prouadele. VAX terminalide taga suurt teha ei saanud peale Pascalis programmeerimise ja muda mängimise [1]. Kuid neis oli võimalik kasutada midagi, mis tollel ajal oli kättesaadav vaid väga vähestele priviligeeritutele: Internet. Sai esimest korda tutvust tehtud sellise fenomeniga, nagu jututuba (chatroom). Tolleaegne sotsiaalmeedia,  kolm suuremat Eestis olid Muumi, Puhh ja Virtual City (viimane tegelikult oli rohkem tuntud kui Random, eelkõige aadressi järgi - random.cc.ttu.ee, port 5555). Random oli vaieldamatult üks populaarsemaid, seal oli korraga aktiivsete kasutajate piirang ning ei olnud mitte harv juhus, et istusid pool tundi ja proovisid 'peale saada'. Puhh ja Muumi olid rohkem tartlaste pärusmaa.

Just mainitud Randomis figureerisid kummalised olendid nagu Dath, Kakk, Lovi (Lõvi) ja mitmed muud karvased ja sulelised. Tollel hetkel olid just nemad minu jaoks sellised pooljumala staatuses vanad tegijad, mõned alles ülikooli lõpetanud, mõned päris IT mehed, aastatepikkuse töökogemusega. Sellised hardcore tegijad, kes magades programmeerisid C'd ja kui olid ärkvel, saatsid üksteisele sünnipäevaks postkaarte, millel õnnesoovid olid formuleeritud TCP/IP pakettidena.

Sellest seltskonnast formuleerus teatud sorti subkultuur, kellel olid ühised üritused (BB* üritused, jutuka kokkutulekud), spontaansed kohtumised sellistes huvitavates kohtades nagu Lõvikoobas [2]. Üritustel leidsid aset kummalised võistlused nagu vindiheide ja modemi kiiruse välja vilistamine.

Aastal 2018 võttis Andres Kütt ette missiooni tuua tolleaegsete raskekaallaste, kellest väga paljudest on saanud  tänaseks päevaks saanud üliraskekaallased, lood kuulamiseks laiemale ringkonnale taskuhäälingu kujul. Memcpy [3] oli sündinud. Tolleaegsed kummalised aka-d [4] said konkreetsed nimed: Tarvi Martens, Veiko Tamm jne. 

Raamatu juurde. Ametlikuks pealkirjaks print(memcpy[]), autoriks juba mainitud Andres Kütt [5]. Tegemist ei ole klassikalise ilukirjandusliku teosega, kus võtad raamatu ja loed küüsi närides ööd ja

päevad läbi kuni viimase leheküljeni. Reaalselt on tegemist Memcpy taskuhäälingu ärakirjaga, jagatud peatükkideks, iga peatükk ühe inimese lugu.

Miks räägin raamatust, aga mitte kuulatavast versioonist? Sest ma olen alati olnud lugeja, ma eriti ei viitsi kuulata. Seetõttu ma mainitud taskuhäälingut ei kuulanud, lihtsalt tõdesin fakti, et selline asi on olemas. Ent kui hõigati välja, et Hooandjas saab ärakirja loomist toetada ja toetajad saavad raamatu, lõin kõhklemata kaasa ja ei kahetse. 

Raamat võtab üsnagi värvikalt kokku Eesti IT algusaja, selle kujunemisloo. Kuidas meil ei olnud midagi peale entusiastlike noorte inimeste ja üksikute pesade, kus olid arvutid. Kirjeldab mõnusalt muhedas võtmes midagi, mida noorem põlvkond väga ei mõista: a la 64kbps ISDN [6] oli ulmeliselt kiire ühendus. Maalib värvika pildi ajast, kus sõlmiti sõprussuhteid, mis tulevikus viisid ühiste äriliste ettevõtmisteni ja peadpööritava eduni.

Peale sisukorda on rõhutatult askeetlik leht, millel on ainult üks lause: Toivole, Meelisele ja teistele. Mina lugesin: Mutukale, Mellale ja teistele. Jah, paljud mõistavad. Nemad on meie seast lahkunud. 

Edasi kulgeb raamat juba mainitud viisil: Küsimused-vastused, seletused ääremärkustena. Ehk siis segu poolakadeemilisest tekstist ja Urmas Otti Carte Blache'st. Suhteliselt mõnus ja lahe lugemine, küllaltki informaalses vormis.

Algselt võib ära ehmatada raamatu maht: ca 400 lehekülge A4 formaadis tihedalt täistrükitud lehte. Sellest ei tohi ennast heidutada lasta, nagu juba mainitud, tegemist ei ole ilukirjandusliku teosega, mille võtad ette ja loed ühe jutiga läbi. See on raamat, mille võtad kord kuus riiulist, lööd lahti veel läbi lugemata peatüki ja tunned ennast mugavalt. Loed, muigad ja nendid: nii oli. Nagu inglased ütlevad: Walking down the memory lane, maakeeli mälestuste radadel uitlemine.

Kas raamat pakub midagi nö. välisele lugejale, kes ei tiirelnud sellel orbiidil ja igasugune seos puudub? Loomulikult. Mõnes mõttes on tegemist Eesti IT informaalse kroonikaga läbi tolleaegsete ja praeguste juhtfiguuride silmade. Inimeste, kelle nimed on tänapäeval vägagi tuntud: Jaan Tallinn, Sten Tamkivi, Kersti Kaljulaid.

Miinuseid? Tegelikult mitte. See raamat on täpselt see, mida lubati: vestlused inimestega, kommenteeritud variant. Täpselt sellistena nagu nad sel hetkel välja kukkusid, ilustamata, ehedad.

Soovitan? Kindlasti. Rahulik lugemine, meelelahutuslik ja hoiab väikestviisi tegevuses üsna pikalt. Kui õnnestub kusagilt kätte saada. 

Kes lugeda ei viitsi, sellel on endiselt võimalik ka taskuhäälingut kuulata. 

[1] muda - eestikeelne mugandus sellisest fenomenist nagu MUD (multi user dungeon), põhimõtteliselt tekstipõhine mäng, kus seigeldi väljamõeldud maailmades, pidades lahinguid, täites missioone jne. Lähemalt saab lugeda : Multi-user dungeon.

[2] Müütiline koht TTÜ arvutuskeskuses, kus istus Lõvi. Randomi Jumal. Palju kaableid, arvuteid ja muud meelepärast.

[3] Memcpy taskuhääling

[4] Also known as

[5] https://ws.lib.ttu.ee/publikatsioonid/et/Publ/Item/150ba639-9171-44d3-a9c0-a447631f46d6 ; 

[6] Autori meelevaldne avaldus, seda meenutust raamatust otseselt veel leidnud ei ole