Hommikuti tööle sõites mängib taustal selline relikt, nagu raadio. Põhiliselt tuleb sealt muusikat, aga aegajalt toimetus ärkab ja siis vuristatakse ette päevakajalisi ja olulisi teateid. Tavaliselt teemadeks kes magab kellega ja kuidas meil spordis läheb (tavapärane liiklusmüra ühesõnaga, mida saab tuimalt ignoreerida ja omi tähtsaid mõtteid mõelda). Ent täna jäi kõrvu nupuke, mis kirjeldas, kuidas briti varateismelised petavad ära erinevaid platvorme, valetades ennast erinvaid vahendeid kasutades vanemaks kui nad tegelikult on.
Kuna midagi targemat sel hetkel mõelda ei olnud, loksus see mõttelõng vaikselt Austraalia, Prantsusmaa ja teiste 'mõttehiiglaste' peale, kes ennastsalgavalt tuuleveskitega võitlevad ja üritavad keelata alaealistel eelkõige just sotsiaalmeedia kasutamise[1].
Internetis on vanuse tuvastus üheselt ja usaldusväärselt võimatu. Mitmel põhjusel. Esimene ja suurim neist on fakt, et platvormi omanikud ei ole sellest huvitatud. Järgnev liigub küll IT ja eetika valda, mis on ühe teise nädala teema, aga antud teemat ei saa käsitleda ilma seda valdkonda riivamata.
Eetilist äri ei ole olemas. Kahel põhjusel. Esiteks: ükskõik mida sa teed, keegi kusagil leiab, et see on ebaeetiline ja seda ei peaks tegema.
Teiseks: edukad ärimehed ja -naised on omaette liik. Julgeks väita, et enamik neist on mingil kujul sotsiopaadid. Edukaks saab vaid siis, kui sul on silme ees ainult üks siht - rohkem raha. Selle nimel ohverdatakse kõik (perest kuni sõpradeni). Väliselt kipub nende maine olema laitmatu. Korraldatakse üritusi, kus antakse kröömike raha neile, kes seda vajavad, peetakse kõnesid ja tehakse avaldusi teemal küpse ühiskonna tunnuseks on see, kuidas hoolitsetakse oma nõrgeimate liikmete eest. Olles lennuka avalduse disaineriülikonnas/kleidis ära teinud, jalutatakse kontorisse ja kirjutatakse alla käskkirjale koondada/vallandada N inimest, sest firma kasum on 1% kokku kuivanud. Aga Maserati tahab ostmist ja suvilasse on uut basseini vaja.
Kuhu ma selle heietamisega sihin. Riigid teevad seadusi: te peate vanust kontrollima, muidu äri teha ei tohi. Kontrollitaksegi. Täpselt nii palju kui vaja, aga mitte rohkem kui nõutud.
Me peame kontrollima, et sa oled täisealine. Palun sisesta siia oma sünnikuupäev.
Tehtud. Kontrollitud. Siseneja on täiskasvanu. (#sarkasm)
Teine näide samast valdkonnast, seekord puhtalt enda läbi elatu. Iidsetel aegadel tekkis ettevõttele, kus töötasin, klient. Välismaalt. Tahtsid ehitada platvormi, kus on siis teemade grupid, sinna said postitada (eelkõige pilte, aga ka miskeid sõnumeid jms), nägid oma sõpru ja nende sõpru ja siis lisada omale selle põhjal sõpru lisaks. Tuttav kontseptsioon, eks? Ammu enne kui meile tuttav sinivalge maailma vallutas. Tuli jutuks, kuidas raha teenida.
Mina: See ebaseaduslik ei ole?
Klient: On ikka. Aga. Me paneme rekaami üles. See on seal paar päeva. Siis keegi kaebab. Siis vastav institutsioon menetleb ja saadab meile kirja. Meie ignoreerime. Nädala pärast saadavad nad järgmise kirja. Meie ignoreerime. Veel nädala pärast saadavad kurja kirja ja lubavad meetmed kasutusele võtta. Selleks ajaks on kampaania läbi ja võtame reklaami maha.
Eesriie.
Vaataks nüüd selle teema teist külge. Vanemate ja ühiskonna vastutust. Kurb reaalsus on see, et vastutuse rong on juba ammu Prostokvašinos ja meie lootusetult maha jäänud. Hetkel keelamine on tagajärgedega tegelemine. Meil on üles kasvanud ja kasvamas põlvkonnad, kellele tahvelarvuti/nutitelefon on lapsehoidja eest. Lapsevanemal on mugav: anna seade kätte ja ei kriunu sabas, et tahaks seda ja teist. Kui see mürsik on N+1 aastat kasutanud sotsmeediat oma lõbustamiseks ning talle nüüd järsku öelda, et ei tohi, on selle tagajärg üks ja ainult üks: ta leiab mooduse jätkamiseks. Kui on vaja, värvib vildikaga vuntsid ette. Kui vaja, kasutab järjekordse eetilist äri ajava (#sarkasm) ärimehe pakutavat füüsiliselt kusagil Aafrika väikeriigis asuvat VPN teenust. Seesama tahvel on olnud tema elu suureks osaks ilmselt enamuse elatud ajast. Ta ei oska muudmoodi.
Mainitud sinivalgel (tegelikult ka teistel platvormidel) on aegade algusest peale olnud nõue, et kasutaja peab olema vanem kui 13[2][3]. Peab sisestama sünnikuupäeva ja kinnitama, et sa oled vanem kui minimaalne nõutud iga. Uhke. Poolte tuttavate lastel olid kuue-seitsme aastaselt kontod ja aktiivne virtuaalne elu kees kui Grímsvötn'i kaldeera, silmale näha ei olnud, aga pinna all pulbitses mis jaksas[6].
Me peame endale näkku vaatama. Ise me selle jama korraldasime ja nende seadustega ei muuda enam midagi. Isegi kui me suudame sisse viia ühese isikutuvastuse, et reaalselt see, kes klaviatuuri taga on ja sisse logib, on nõuetele vastav, leitakse moodus, kuidas sellest mööda hiilida.
Lisaks sisse logimisele peab teostama totaalset jälgimist biomeetria tasandil ja pidevalt ka peale sisenemist (taamal publikust kostuv lärm, et 1984[4] ei ole tegevuskava, vaid ilukirjandus). Aga. Mis siis takistab mürsikut sisse logimise hetkeks tarima arvuti juurde vanemat venda/õde/vanaema ja siis peale sisse logimist ise maha istumast ja jätkamast?
Eeldame, hüpoteetiliselt, et ei kasutaja suuda lõpuks ühest ja pidevat tuvastuse voogu vältida. Eeldame, et luuakse usaldusväärne isikutuvastus ja arvuti taga istuja biomeetriat jälgitakse pidevalt ning kui see ei vasta soovitule, lukustatakse ligipääs ühele või teisele keskkonnale. Meie võit!
Ja siis on meil Tor[5].
[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Social_media_age_verification_laws_by_country
[2] https://www.britannica.com/money/Facebook
[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Nineteen_Eighty-Four
[5] https://www.torproject.org/
[6] https://volcano.si.edu/volcano.cfm?vn=373010
Kommentaarid
Postita kommentaar