Võtaks siis suu täis järgmisel päevakajalisel teemal. Digiallkiri, paberallkiri, dokumendid paber- ja e-kujul. Meedia on täis oponeerivaid seltskondi: tulihingelised digisõdureid ja veel tulihingelisemad pliiatsirüütleid.

Vaataks teemale natuke lähemalt otsa. Kumb võiks siis olla jätkusuutlikum, turvalisem. Alustuseks paneme paika mõningad alusteesid, millele peab üks dokumendi ja allkirja kombinatsioon vastama:

  1. Üheselt taasesitamist võimaldav vorm
  2. Võltsimiskindlus
  3. Säiluma võimalikult pikalt, võimalikult väikese jõupingutusega

... neid punkte on veel, aga mainitud on vähemalt allakirjutanu jaoks tähtsaimad.

Üheselt taasesitamist võimaldav vorm

Paberdokumendi- ja allkirjaga on lihtne. Mis on paberile kirjutet, see seal on. Ladina tähtedes või kirillitsas või hieroglüüfides. Niikaua kui säilub inimkonnal kirjutamis- ja lugemisoskus, niikaua on see dokument taasesitatav.

Digitaalse dokumendiga on keerulisem. Lisaks eelnevale peab säiluma ka võimekus seda digipudru silme ette manada. Juba praegu on N+1 erinevat formaati, kuidas teksti säilitatada: alates lihtsaimast tekstivormist, kus faili salvestatakse lihtsalt üksteise järel tähemärgid, keerukate vorminguteni, mida suudavad tõlgendada ainult tekstiprotsessorid (docx, pdf, odf, ....). Seega selleks, et tulevikus lugeda digikujul dokumenti on meil üleval vaja hoida tervet tarkvarade müriaadi. Paberi puhul on vaja ainult enam-vähem kuiva ruumi.

Paber võitis.

Võltsimiskindlus

Siinkohal käsitleks ainult allkirja, sest dokument ilma allkirjata on lihtsalt hunnik tähemärke, mis võltsimiskindluse seisukohalt ei oma mingit tähtsust. Paberdokumendil oleva allkirja võltsimiskindlus on ümmargune null. Ei hakka isegi detailidesse laskuma, see on niivõrd ise-enesest mõistetav. Panen lihtsalt illustreeriva pildi.

Digiallkirjaga on teine lugu. Digiallkirja võltsimiseks ei piisa hea käega kunstnikuks olemisest või kõvast harjutamisest, vaid peab reaalselt ligi pääsema allkirjastanu privaatsetele andmetele (privaatsele võtmele ja PIN koodidele). Ilma nendeta ei ole võimalik digiallkirja võltsida [1]. Õigemini. Digiallkirja ei saagi võltsida, saab vaid kellegi teise eest allkirjastada kui on olemas vastavad vahendid (mainitud privaatvõti ja sõbrad). Lisaks on digiallkiri 1:1 seotud konkreetse dokumendiga. Kui paberdokumendil on teoreetiliselt võimalik märkamatult muuta mõnda tähte, teha 9'st 8 jne, siis digiallkirjaga see ei ole võimalik. Isegi kui muudad dokumendis 1 biti (see on küll rohkem bitte, aga siiski hea näide: muudad allkirjastanute nimed bold'ks), muutub digiallkiri kehtetuks, sest räsi muutub ja dokument tuleb uuesti allkirjastada.

Digi võitis. Pika edumaaga.

Säiluvus

Nagu esimeses peatükis juba korra mainitud, paberdokumendi säilitamiseks on tarvilik vaid enam-vähem kuiv ruum ja säilub tuhandeid aastaid. Kui siis leidub keegi, kes veel lugeda ja kirjutada mõistab, on paberdokument käideldav.

Digidokumendi säilumine on hoopis teine teema. Digidokumendi säilitamiseks on vaja:

  1. Meediat, kus seda säilitada
  2. Taristut, mis on suuteline säilitama nii dokumenti kui sellega seotud digiallkirja ning seda ka soovi korral taasesitama
Enamus teadaolevad salvestusmeediad vajavad üle salvestamist peale mõningast ajaperioodi[2][3][4]. Seega on kellelgi kohustus sellega tegeleda. Erinevalt paberist ei saa digitaalseid dokumente kusagile koopasse visata ja loota, et säiluvad järeltulevatele põlvedele.

Eeldame, et me siiski suudame luua süsteemi, mis loob energiat mitte millestki ja automaatselt salvestab dokumente regulaarsete intervallidega uuele meediale, jääb siiski probleem ülejäänud taristuga. On vaja elus hoida tarkvara, mis suudab salvestatud bitte lugeda, tõlgendada ja näidata. Lisaks taristut, mis säilitab ja serveerib digiallkirjade kinnitamise tarkvara, sest ilma viimaseta on digiallkiri lihtsal kogum... mõttetuid bitte.

Paber võitis.

Kokkuvõte

Kui eelpoolmainitust võiks arvata, et olen tulihingeline paberi pooldaja ja digivastane, siis nii see ei ole. Ma olen väga usin digivõimaluste kasutaja. Ma ei mäleta, millal ma viimati paberile oma allkirja kirjutasin. Digi on mugav. Digi on kiire. Digi on usaldusväärne. Digitaalne asjaajamine on muutnud protsesside kestvuse nädalates minutitesse. Digitaalselt allkirjastatud dokumenti on praktiliselt võimatu võltsida.

Lüüriline kõrvalepõige. Praegune trall SmartId ebaturvalisuse üle on ajakirjanduslik üle pingutamine ja skandaali otsimine. Kui ehitad omale maja, paned sinna raudukse ja muukimiskindla luku ning vahetult peale seda lähed ja annad selle luku võtmed esimesele tänaval mesijuttu ajavale inimesele, ei saa ust ja lukku ebaturvalisuses süüdistada.

Pikas perspektiivis siiski leian, et digi ei peaks täielikult asendama paberit, peaks säiluma mõlemad. Kasvõi tulevastele põlvedele, ajaloohuvilistele, kes saaks paberilt lugeda, kuidas meil see elu siin ikkagi käis. Ka peale seda kui pärast tõsisemat ikaldust räägivad elektrist hallipäised taadid ja eided, kes on selle kohta kuulnud oma vaarvanemate käest.


Kommentaarid

Postita kommentaar