Räägime siis tähtsatest asjadest: kuidas istuda ja kuidas astuda selles nullide ja ühtede rägastikus. Sest olgem ausad, enamus me elu tänapäeval möödub Internetis. Isegi kui me seda kategooriliselt eitame ja väidame, et me veedame Internetis väga vähe aega ja meil on ka päris elu. Osaliselt see vastab tõele, aga toosama interneedus on meid neelanud praktiliselt igas meie elu aspektis. 

Kui meil on vaja informatsiooni, siis me googeldame, kui on vaja kellegagi suhelda, siis messime. Kui on vaja raha üle kanda, kasutame internetipanka. See loend on lõputu. Internet on muutunudki eluks.

Kuigi selle nädala teema suunitlus oli nekitett eelkõige suhtlemises avalikus ruumis ja Internetis sotsiaalse elu elamises, ei ole see vähem tähtis ka formaalses ja poolformaalses asjaajamises.

Vaikselt hakkan teemat suunama ühe olulisima punkti poole, mis minu arvates on järjest kaalukamaks ja kaalukamaks muutunud. 

Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Ma lõikaks võrguühenduse sealt maha. See ei ole tänapäeval enam väga teema. Aga aeg on küll. Meie Sõber LLM'i võidukäiguga on see punkt muutunud järjest relevantsemaks. Kirjad on veninud kilomeetristeks AI plönnideks, mida on küll kena lugeda, aga täiesti sisutühjad. AI genereerib koosolekutest tohutus koguses digiprügi, millega postkaste risustatakse. Ei viitsita e-kirjade lõimi puhastada, mul on postkastis e-kirju, mille sabad ulatuvad kolme-nelja aasta taha ja ühes kirjalõimes on umbes seitse teemat.

Inimesed lihtsalt ei viitsi vajutada 'New message', trükkida sisse aadressi ja panna uut teemat. Selleasemel korjatakse kusagilt ajaloo hämarusest välja e-kiri, mis oli ajakohane 4 aastat tagasi ja laksatakse sinna 'Reply' ja hakatakse miski uue teemaga peale. Tülgastav.

Manused. Kui kunagi oli võrguühendus üsna nadi ja see seadis manustele piirangud, inimesed pidid reaalselt ka mõtlema, mida saata ja mida mitte, sest kiri ei läinud lihtsalt läbi. Tänapäevaste masinate võimekuse ja toru jämeduse juures vaatad pisar silmas, kuidas seda õnnetut mitmekümne megast manust lohistatakse base64's postkasti. Kurb. 

Seda hala võiks jätkata pikalt, aga uba on selles, et kui kunagi vähemalt püüti Internetis jälgida mainitud reeglit, siis praegu on see de facto hääbunud, aga peaks olema üks tähtsamaid. 

Olulisust on võibolla natuke kaotanud teema Andesta teistele nende eksimused. Tänapäeval ei ole enam väga algajaid internetikasutajaid, lapsed sünnivad telefon näppude külge liimituna ja on internetikasutajad sellest hetkest kui esimese hingetõmbe teevad. Internetis pesitsevates sotsiaalsetes kogukondades puuduvad tänapäeval mõisted 'algaja' ja 'vana kala'. Lahmivad kõik täpselt ühte moodi ja kui keegi ka püüab seda kampa korrale kutsuda, tambitakse ta 'maa sisse'. Seega, üldjoontes ei ole kellelegi midagi andestada ega korrigeerida. Üks hall mass kõik.

Selline lühike kirumine sai. Taaskord õhuke, aga midagi pole teha. Liidestusplatvorm hotellide ja müügisüsteemi vahel tuli toodangusse panna ja sellele järgnenud ikaldusteperiood üle elada, samal ajal õhtuti kõrgema matemaatikaga pead vastu seina tagudes ilma igasuguse käegakatsutava tulemuseta. 3 x 3 on endiselt 6 ja - märk ei muuda midagi sulgude sees. Sulgude sees on x'd igasugustes (k)astmetes ja välja tulla ei taha. 

Järgmine kord proovin paremini.