Meile juba tuttava Naatan Nohiku äri läks tuksi. Tuli välja, et idee luua revolutsiooniline veebipoeplatvorm ei olnud liiga jätkusuutlik, äpp lisandväärtusena ei viinud samuti valminud platvormi äristratosfääridesse ning õnnetu Naatan leidis ennast ühel ilusal päeval tööpakkumisi sirvimas ja elu üle järele mõtlemas.

Naatanpoisi elukäik on kirju. Lõpetanud Kükametsa Keskkooli, siirdus Naatan uljalt pealinna haritust nõutama. Kaasas täiesti talutav lõputunnistus ja Memme Musi, oli maailm valla. Sisseastumiseksamidki said tehtud ja tarkuse taga nõudmine võis alata. Kahjuks lõid suurlinna tuled kõik plaanid sassi ja Naatani pea segamini. Tarkus ja selle taganõudmine nihkus teisele kohale ja suurlinna ahvatlused esimesele. 

Kool jäigi lõpetamata. Proovis Naatan ka teist korda, aga elul olid endiselt teised plaanid ja riik leidis, et Naatani panust on riigikaitsesse vaja ning Filtri teele ta tassiti koos N+1 teise saatusekaaslasega. Taas tsivilisatsiooni pääsedes Naatan kooliteed ei jätkanud. Teised prioriteedid.

Järgnes Naatani elus täiesti tavaline ja normaalne rutiin. Töö, pere-elu ja muu sellega kaasnev. Vaeva nägi palju, käis läbi kursuseid, õppis juurde, õppis järgi ülikoolis omandamata jäänud tarkusi. Tulemus oli talutav, karjäär edenes, pere seisis koos. Isegi poolrevolutsiooniline põhjakärsanud toode sai turule toodud ja oma ettevõtet tehtud. Mitmedki sertifikaadid, tunnistused ja muu sarnane taskus. Lisaks koormatega kogemust, kuidas asju teha ei tohiks.

Korduvalt selle kadalipu raames kirus Naatan oma rumalust ja nõrkust, et ülikooli ära ei lõpetanud. Põhjuseks kurb tõsiasi: paber maksab. 

Kodukandis on Naatan kõva tegija. Kõik teavad ja teretavad. Naatanil uhke tunne. Naatan kandideerib tööle välismaistesse ettevõtetesse, ametikohtadeks valdkonnajuht, arenduse juht. Saadab elulookirjeldusi ja ootab südame kripeldades, et millas töövestlusele kutsutakse. Tulevad hoopis lakoonilised vastused välismaistes keeltes:

Kahjuks ei osutunud teie kandidatuur antud ametikohale sobivaks formaalse hariduse puudumise tõttu.

Järjest rohkem jäi Naatanpoiss mõtisklema paberi, formaalse hariduse ja muu sarnase üle. Et millisel tasandil milline paber oleks kasulik ja kas üldse on paber kasulik.

Naatani kodukant on väike. Kõik tunnevad kõiki. Seal saab hakkama, võid paarutada traktoriga ringi, ilma lubadeta, kõik ju teavad-tunnevad, poiss oskab sõita küll. Samas naaberkülas ei tohi. Paberit nõutakse. T-kategooria juhiluba. Karjuv ebaõiglus. Ma ju oskan! 

Aga. Keegi teine ju ei tea. Paber (kutsetunnistus, diplom, juhiluba, sertifikaat) näitab, et sa oled läbinud teatud ettenähtud koolituse mingil teemal omandamaks kasvõi triviaalsed oskused, et valdkonnas toimetada. 

Klassikaline kõrgkoolidiplom näitab, et oled ülimalt õppimisvõimeline ja sihikindel. Suudad pühenduda, omandada ka esialgu täiesti mõttetutena tunduvaid teadmisi olenemata sellest, kas neid lähitulevikus vaja läheb või mitte. Teoreetiliselt (päris maailm on küll natuke erinev, tihti minnakse ülikooli, sest 'Ema käskis') peaks see ka näitama, et elu siht on valitud. Et soovitakse seda teed käia vähemalt suurem osa oma elust.

Kui Naatan esimest korda proovis, oli ülikoolis kaks erinevat haru: rakenduslik kõrgharidus ja akadeemiline kõrgharidus. Esimene oli puhas inseneriõpe. Eeldati, et lõpetanu astub ellu ja hakkab tegema inseneritegusi. Teine oli alustala akadeemiliseks karjääriks: järgneb magistrikraad ja doktorikraad, lugematud tunnid laborites ning  kulmineerub kõik pensionieas läbimurdelise teadusliku avastusega.

Vahepeal on palju vett merre voolanud ja eriala on drastiliselt muutunud. Tol ajal oli tarkvara arendus ja IT üldiselt karm esoteerika. Kui süvitsi elektroonikat ja mälu-protsessori keerdkäike ei teadnud, oli raske. Sealt ka kõrghariduse nõue.

Tänapäeval on lihtsam. Palju 'madala taseme' asju on ette ära tehtud, arendaja saab rahulikult kirjutada äriloogikat ilma, et peaks mõtlema, mis karul kõhus toimub. 

Seega võiks tava-arendajate koolitamine liikuda järjest rohkem ametikoolidesse. Igapäevane tarkvara arendus on muutunud tavaliseks spetsialisti ametiks. Täpselt nagu treial, keevitaja, puusepp.

Vastava spetsialisti kvalifikatsiooni tõstaks siis erinevad lisakoolitused ja sertifikaadid, mis tõestavad, et antud spetsialist on eriti tubli just teatud kindlas valdkonnas.

Tänapäeval on piirid rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse vahel hägustunud. Ühed bakalaureused kõik. Mitmeti on ülikoolid, või teatud osad ülikoolidest, muutunud ametikoolideks. Koolitavad lihtsalt spetsialiste.

Mis võiks siiski olla IT arendust ja sarnast õpetavate kõrgasutuste saatus?

Valmistada ette arhitekte ja analüütikuid, valdkonnajuhte, tulevikukujundajaid. Inimesi, kes on suutelised visandama spetsialistidele teekonna algusest kuni eduka lõpuni. Inimesi, kes näevad suurt pilti ja suudavad selle suure pildi erinevaid tükikesi millekski mõistlikuks kokku panna.

Ette valmistamise all ei pea silmas seda, et kõrgkooli lõpetanud seda kõike kohe on, vaid seda, et seeme on külvatud. Teoreetiline baas on all ja sealt on võimalik ainult edasi ja ülesmäge.

Tuleme tagasi Naatani juurde. Mis temast on saanud?

Töötab kodukandis täiesti toredal ametikohal ja ... on kolmandal ringil kõrgharidust omandamas. Äkki seekord läheb paremini.