Mihhailovi mõttemõlgutused elust enesest. IT maailmast ka.

 Alustame siis selle nädala, õigemini eelmise nädala, jutukest ühe maailma levinuima valega: Arvasite ära. Jutuks tulevad erinevad litsentsid, nende põhimõtted ja millal mingit litsentsi kasutada. Austatud õppejõud on lausa lauale käinud fiktiivse algaja ärimoguli nimega Naatan Nohik, kelle peas on küpsenud maailmavallutuslikud plaanid järjekordse veebipoe platvormi välja arendamisega, äppi lubas ka juurde teha. Naatan on suutnud isegi neli algajat investorit ära rääkida ja platvormi ehitamine on täies hoos. Klientidega on hetkel veel keeruline, aga pole hullu. Naatanil on plaan. Naatan teeb asju tublisti ja tõstab veel teises ringis raha ja kolmandas ja lootust on ka neljandaks ringiks. Tänapäeval ei pea kliendile müüma, vaid investoritele, kes raha alla loobivad. Build it and they will come .  Naatanil on ka pisike mure. Investorite müriaadil on veel terve armee juriste, kes kõik nõuavad tarkvara ühel või teisel moel legaliseerimist.  Paragrahviväänajad nõuavad, et tark...

Patendid, litsentsid, saladused ja advokaadid. Keeruline, segane ja laialivalguv maailm. Sellest hoolimata, prooviks natuke lahata kaht mudelit just sellest vaatenurgast, mis tänapäeva maailmas on natuke aegunud ja mis võiks olla parim lähenemine, et oma omandit kaitsta. Alustaks reliktiga. Patent.  Ette natuke ajalugu. Patent on üks vanimaid tööstusomandi kaitse viise maailmas, mõningate allikate[1] väitel oli patendilaadne süsteem kasutusel juba vanas Kreekas, kuid reaalse paberil tõestatava vormi sai ta 15. sajandi Itaalias[1]. Paar sajandit tagasi kuni eelmise sajandi keskpaigani oli patent täiesti omal kohal alljärgnevatel põhjustel: 1. Kaitsti konkreetseid leiutisi, füüsilisi vidinaid, mille keegi välja oli mõelnud ja mida oli võimalik üheselt kirjeldada (joonised, arvutused jne). 2. Maailm oli palju 'väiksem'. Ehk siis kui sa kaitsesid patendi Inglismaal ja Prantsusmaal, siis reeglina sellest piisas. Tõenäosus, et patendi alla kuuluv leiutis kusagile Venemaa tagumisse ot...

 Räägime siis tähtsatest asjadest: kuidas istuda ja kuidas astuda selles nullide ja ühtede rägastikus. Sest olgem ausad, enamus me elu tänapäeval möödub Internetis. Isegi kui me seda kategooriliselt eitame ja väidame, et me veedame Internetis väga vähe aega ja meil on ka päris elu . Osaliselt see vastab tõele, aga toosama interneedus on meid neelanud praktiliselt igas meie elu aspektis.  Kui meil on vaja informatsiooni, siis me googeldame , kui on vaja kellegagi suhelda, siis messime . Kui on vaja raha üle kanda, kasutame internetipanka. See loend on lõputu. Internet on muutunudki eluks. Kuigi selle nädala teema suunitlus oli nekitett eelkõige suhtlemises avalikus ruumis ja Internetis sotsiaalse elu elamises, ei ole see vähem tähtis ka formaalses ja poolformaalses asjaajamises. Vaikselt hakkan teemat suunama ühe olulisima punkti poole, mis minu arvates on järjest kaalukamaks ja kaalukamaks muutunud.  Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust.  Ma lõikaks võrguühend...

Võtaks siis suu täis järgmisel päevakajalisel teemal. Digiallkiri, paberallkiri, dokumendid paber- ja e-kujul. Meedia on täis oponeerivaid seltskondi: tulihingelised digisõdureid ja veel tulihingelisemad pliiatsirüütleid. Vaataks teemale natuke lähemalt otsa. Kumb võiks siis olla jätkusuutlikum, turvalisem. Alustuseks paneme paika mõningad alusteesid, millele peab üks dokumendi ja allkirja kombinatsioon vastama: Üheselt taasesitamist võimaldav vorm Võltsimiskindlus Säiluma võimalikult pikalt, võimalikult väikese jõupingutusega ... neid punkte on veel, aga mainitud on vähemalt allakirjutanu jaoks tähtsaimad. Üheselt taasesitamist võimaldav vorm Paberdokumendi- ja allkirjaga on lihtne. Mis on paberile kirjutet, see seal on. Ladina tähtedes või kirillitsas või hieroglüüfides. Niikaua kui säilub inimkonnal kirjutamis- ja lugemisoskus, niikaua on see dokument taasesitatav. Digitaalse dokumendiga on keerulisem. Lisaks eelnevale peab säiluma ka võimekus seda digipudru silme ette manada. Juba ...

 Vanarahvas teadis rääkida, et parem Hilja kui üldse mitte. Jälgimiskapitalism ja digiaedik. Põnevad teemad. Tegelikult olen sellel teemal nädal aega mõtisklenud, lihtsalt kirja panemiseni enne praegust pole jõudnud. Hakkame siis seda pusa otsast harutama ning taaskord ei saa ilma heietusteta vanadest aegadest. Juba aegade algusest on olemas olnud kahte sorti inimesi: selliseid, kes on tahtnud hästi elada ja selliseid, kes on hästi elanud. Mis neid eristab? Oskus ära kasutada ümbritsevat ühiskonda, oskus võimalusel haarata võimupositsioon ... ja seda oma huvides ära kasutada. Mis on vahepeal muutunud? Vahendid. Vanadel headel aegadel kasutati selleks toorest jõudu, selle muutumisel taunitavaks on vahendid muutunud, eesmärk on jäänud samaks. Jälgimiskapitalism on alati olemas olnud, lihtsalt mastaabid on muutunud. Näide. Kliendikaardid. Kas tõesti keegi veel endiselt usub, et kaupmehed teevad klienditaarte sellepärast, et meile 10% allahindlust teha? Kui nii, siis peab neid inimesi ...

 Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu on, pean ette hoiatama, et käesoleva nädala postitus saab olema pehmelt öeldes õhuke. Väga õhuke. Miks? Sest mul ei ole teemast õrna aimugi. Lugesin läbi konspekti. Sain aru. Tean, et telekanalid ja raadiojaamad peavad erinevaid some kontosid üleval ja postitavad sinna asju. Mida sinna postitatakse, ma ei tea. Ma ei tarbi. Mul vist on X (Twitter) konto, aga oma mäletamist mööda on seal täpselt üks vääks, mille proovimiseks tegin. Instat, TikTok'i jne ei ole. Facebook on. Natuke. LinkedIn veel vähem (külastan umbes kord aastas, enamuses selleks et võõramaiseid arusaamatuid kontaktiks soovijaid, kes hirmsasti äri tahavad minuga ajada, ignoreerituteks märkida). Helistasin sõbrale, nimega Chat GPT ja palusin kirjutada miskit. Et äkki saan pidepunktid ja kaevan ise edasi. Oli tubli ja üllitaski kena ja sorava teksti.  Võrdles seal BBC'd ja Frankfurter Allgemeine Zeitung'i. Nojah.  Ju siis nii on.  Palusin Eesti inforuumi tuua. Lad...

Vaikselt on ligi hiilinud nädal kaks ja sel nädalal on kõigeti austatud õppejõud teinud ülesandeks üllitada kirjatükk tehnoloogiatest, mis olid enne veebi tulekut ning on endiselt aktuaalsed ning nendest, mis olid, kuid on hääbunud või asendunud uuemate ja parematega. Mis oli ja on Käesolevas teemas võtaks luubi alla taaskord halli hiirekese, mis on meie kõigi töölaual, mida me kasutame, ei kujuta oma elu eriti ilma ettegi. Tehnoloogia, mis on labaselt lihtne, tehnoloogia, mis on praktiliselt tapnud postiteenuse. Olete ära arvanud? Ilmselt küll. Jah. E-post. Tehonoloogiateadlikkemale tuttav ka kui SMTP. Ehk siis Simple Mail Delivery Protocol . SMTP sai ametliku alguse 1982[1] kui Jon Postel avaldas vastavasisulise ametliku standardi [2]. Standardis kirjeldati ära kahe host -i vahelise suhtlusprotokoll. Algselt oli tegemist ülilihtsa, ASCII[3] vormingus suhtlusega, kus saatja ühendus vastuvõtja porti 25 ning peeti sarnane dialoog (just täpselt nii nagu allpool toodud, ei midagi binaarse...

 Jätkame siis väikesi mõttemõlgutusi elust enesest ja IT maailmast. Seekord võtaks arvustada ühe raamatu, mis riiulist vastu vaatab ning mida aegajalt sirvida võtan. Harva, aga siiski. Enne kui raamatu enda juurde asumist selgitaks natuke taustsüsteemi. Taaskord rändame ajas tagasi, seekord siis kusagile 1990'ndate esimesse poolde, kus autor oli verivärske tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis. Esimesed kokkupuuted arvutitega, VAX terminalid, puhtalt tekstipõhised monstrumid. Kõrvalklassis olid küll Sun graafilised tööjaamad, aga sinna reeglina meiesuguseid kutsikaid ei lubatud. Need olid Härradele ja Prouadele. VAX terminalide taga suurt teha ei saanud peale Pascalis programmeerimise ja muda mängimise  [1]. Kuid neis oli võimalik kasutada midagi, mis tollel ajal oli kättesaadav vaid väga vähestele priviligeeritutele: Internet. Sai esimest korda tutvust tehtud sellise fenomeniga, nagu jututuba (chatroom). Tolleaegne sotsiaalmeedia,  kolm suuremat Eestis olid Muumi, Puhh ja Vir...

Things that were, things that are, and some things that have not yet come to pass... Väiksemat sorti sissejuhatav rant teemal, miks selline pealkiri Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama sellest, et mul ei olnud õrna aimugi, kuidas ma selle ajaveebi värgiga pihta peaks hakkama. Teema üsna laialivalguv (põhimõtteliselt kogu tänapäevane infotehnoloogiamaailm ja ports lähiajalugu veel takkapihta), kirjutamise kogemust suhteliselt vähe, õhtu hiline ja nii edasi. Ühesõnaga: paha siga, mitu viga. Sügavas loomekriisis tekkis mõte, et teeks väikese ajarännaku ja asetaks käesoleva üllitise kirjutamise hetke minevikku. Xerox PARC'i eelmise sajandi seitsmekümnendate esimeses pooles. Things that were Paar aastat tagasi lõi maailmas laineid härra Engelpart ja sündmus, mida tulevikus saadakse teadma kui "Demonstratsioon, mis muutis kõike". Lisaks muule revolutsioonilisele (tegelikult oli kogu demonstratsiooni kontseptsioon murranguline ja sillutas teed tulevikule), ...